Peedu pidas treeningute üle arvet oma BJJ teekonna algusest peale ja avaldas väikese kokkuvõtte, kui sai sinise vöö. Mina alustasin korralikumat arvepidamist alates 2 triibu saamisest ehk pärast esimest aastat. Lühike kokkuvõte on selline:
- Alustasin BJJ’ga 08.06.21, BTT baaskursusel;
- Esimene gi trenn 01.09.21;
- Kaks triipu sain valgele vööle ühe aastaga (10.06.22);
- Sinise vööni läks kokku 1 aasta, 6 kuud ja 9 päeva (17.12.22).
Statistikat: Kokku (pärast esimest aastat, perioodil 10.06.22 – 17.12.22 ehk alates 2 triibu saamisest) logitud 137 tundi, millest 20 tundi on avatud matt. Matil oldud ajast 78% gi ja 22% nogi. Sel perioodil olen treeningutel ja avatud mattidel osalenud kolmes klubis: BTT (90% ajast), Võimla (5%) ja Alistamise Akadeemia (5%). Juhendatud treeninguid on 71 ja neid on andud 11 treenerit – 5 musta, 2 pruuni ja 4 lilla vööga.
Mis tunne on? Nagu keegi oleks kuskil eksinud 🙂 Ma ei ole teinud mitte midagi erilist spetsiaalselt selleks, et vööd saada. Lihtsalt käinud kohal “pikutamas” ja vaadanud, mis juhtub ning püüdnud hoida seda enda jaoks “müramise mänguna“. Võin trennis ükskõik kellele tap’ida ükskõik kui lolli asjaga ja ma ei kaota mitte midagi. John Danaher ütles ka enamvähem nii, et treeningutel kellelegi kaotamine ei tähenda midagi, sest treeningute eesmärk on areng, mitte võit. Lisaks juurde natuke psühholoogiat, füsioloogiat, anatoomiat ja mehaanikat – see võimaldab asja intelligentsema poole pealt huvitava ja mängulisena hoida.
Ootuste kujunemine? Priit Mihkelson on rääkinud, et kui treenida 3x nädalas, siis värvilise vööni ei jõua kiiremini 1-1,5 aastaga aga keskmine harrastaja treenib 1.8x nädalas, seega läheb 2 aastat või enam. Beltcheckeri statistika näitab, et keskmine aeg valge vööna on (hetkel) 2 aastat ja 7 kuud. Lisaks olen lugenud Võimla lehelt, mida peaks üks sinine vöö oskama. Seega, arvestades mu pingutusi, siis mingeid ootuseid ei olnud.
Mis mulle meeldib? Mulle meeldib, kui keegi teeb nutikaid ja intellektuaalselt huvitavaid asju. Alistustest meeldivad suurte lihasgruppidega (nt jalalihastega ja suuremate käelihastega) kägistused – sest need ei ole valusad ja need ei ole vigastusohtlikud (erinevalt liigeselukkudest). Kuna ma olen üsna väike, siis paratamatult pean palju tegelema põgenemise ja kaitsega ning õnneks need on samuti mu suured lemmikud.
Vigastusi: Esimese aasta jooksul olin treeningutelt eemal 1.5 kuud ülekoormusest tulnud õlavigastusega (õlaliigese pitsumissündroom). Põlvede kaitsmiseks kasutan vajadusel gi all Venumi põlvekaitsmeid. Matil põlvitades või neid vastu matti põrutades muutuvad põlved hellaks. Lisaks, päris alguses (vist isegi baaskursusel) vigastasin kaela, kui jäin peadpidi vastase keha alla. Seega, kaelaga tasub olla väga ettevaatlik ja (hoogsal) liikumisel tasub ette mõelda sellele, kuhu enda pead turvaliselt saaks vajadusel panna ning jätta tegemata liikumised, mille puhul vastasel võiks kael ohtu sattuda põhjusel, et ta ei oska seda turvaliselt kuskile panna või ta ei saa pead kuskile turvaliselt panna.
Muud polegi. Ehk on kellelgi huvitav lugeda.